Mihkel Loorits ERR-ile: kas rohepööre tehakse ära sisseostetud energiaga?

Viimati suutis Eesti elektrit eksportida 2018. aastal, misjärel oleme astunud suure sammu tagasi. 2019. aastal pidime importima 43 protsenti tarbitud elektrist. Sellest ajast peale sisseostetud elektri osakaal aasta-aastalt siiski vähenes, langetades 2022. aastal imporditava elektri osakaalu 12 protsendini. Paraku kukkusime mullu taas 2019. aasta tasemele, kui importisime taaskord 43 protsenti tarbitud elektrist.

Siinjuures on asjakohane märkida, et Eesti sisemaises elektri tarbimises viimase kaheksa aasta jooksul suuri muutusi pole olnud ehk tarbimismahud on püsinud üsna stabiilsed. Kui 2021. aastal oli kogutarbimine 9 TWh, siis 2022. aastal langes tarbimine 8,5 TWh-ni ning mullune kogutarbimine oli 8,6 TWh.

Kui peame tarbitavast elektrist sedavõrd suure osa välismaalt sisse ostma, siis on ilmne, et meil puudub konkurentsivõimeline ja püsiv elektritootmine. Probleemi tõsidust ilmestab Auvere kui Eesti sisuliselt ainsa püsiva elektrijaama juhtum: selle ajutine väljalangemine sunnib sisse lülitama vanu ja kalleid põlevkivijaamu. Lisaks toetusime väga suures mahus välismaisele elektrile, mis on küll põlevkivijaamades toodetust soodsam, kuid ei tohiks olla eelistatum variant, mida näitab ka võimalik rikkeoht välisühendustes.

Eelduslikult oleme peamiselt importinud Soome ja ka teiste Põhjamaade taastuv- ja tuumaelektrit. On positiivne, et meil on selleks vajalikud välisühendused, ent teisalt tähendab impordile tuginemine riske kohalikule energiajulgeolekule ja varustuskindlusele. Saame ju kõik aru, et mida pikem on elektrijuhe seda suurem on tõenäosus, et juhtme lõpus ei pruugi elektrit enam olla. Seda ilmestas meile nii talvine torm jaotusvõrgus, mille puhul liini lõpus olevad tarbijad pidid päevi elektrivarustuse taastumist ootama, kui ka eelmise nädala uudis Estlink kaabli rikkest, millest tulenevalt väheneb meie elektriekspordi võimekust veelgi.

EstLink 2 alalisvoolukaabli rike tõi rohke taastuvenergia impordi negatiivse mõju esile ka tavatarbijale. Nimelt muutus rikkest tingituna 28. jaanuaril Eesti elektri börsihind seitse korda kallimaks kui Soomes. Samuti jäävad ekspordile keskendumise tõttu tööstused ilma vajalikust sisendist, sest neil puuduvad Eestis kohalikud partnerid, kes saaks nende sisendhindu pikaajaliselt fikseerida.

Hoolimata taastuvenergia kiirest arengust pole Eestis veel piisavalt püsivat tootmist, et me suudaksime ise oma tarbimise ära katta. Seega on meie ees lahendamist vajav küsimus, kas rohepööre tehakse ära kohaliku või imporditud roheenergiaga, arvestades ka viimasega kaasnevaid riske.

Kui teeme otsuse, et tahame rohepöördega ka varustuskindlust, siis peame arvestama, et tootmine ja tarbimine tuleb viia üksteisele võimalikult lähedale. Kui soovime välisühendustega rohepöörde elluviimist, siis rohepööre ei tagaks meile varustuskindlust.

Selleks, et rohepööre oma vahenditega edukalt ära teha, peame tarbijatena olema valmis langetama otsuse, et tarbime selgelt roheenergiat, mitte määramata liigitusega võrgust tulevat energiat. Läbi tarbijakäitumise saame taastuvelektri tootmisvõimsuseid veelgi tempokamalt suurendada.

Turule tuleb tuua varustuskindlust ja elektrihinna stabiilsust loovad salvestuslahendused ning kombineeritud taastuvenergia tootmised ehk hübriidpargid. Kombineeritud taastuvenergia tootmises on esindatud päikese, tuule- ja salvestuslahenduse koosmõju, mille abil on võimalik tootmisest maksimum välja võtta ning pakkuda konkurentsivõimelist ja stabiilset hinda.