Mihkel Loorits Delfile: taastuvenergia arendamist takistab julgus otsuseid teha
19.01.2026
Riigikogus on hetkel muutmisel planeerimisseadus, milles on tegelikult juba täna olemas tööriistad planeeringute tõhusamaks ja kiiremaks rakendamiseks, aga neid lihtsalt ei ole kasutatud. Enne, kui minna seadust muutma, võiks riik seaduse lubatud raamides ohjad haarata ning kasutaks näiteks seni topanud tuuleenergia arendustega edasiliikumisel maakonnaplaneeringu lahendust. See aitaks võtta maha majandusele ja arengule pandud piduri ning soodustada uute algatuste elluviimist kinnisvarast kuni tööstuste ja tuuleparkide rajamiseni.
Planeerimisseadus on olnud päevakorral mitmest vaatenurgast, alates sellest, milliste reeglitega uusarendusi rajada kuni selleni, kuidas see toetab suurte tööstuse ja energia objektide arendamist. Pole ju kellelegi saladus, et lõviosa puhta energiamajanduse arenduste – päikeseparkide, tuulikute, tuumajaama jpt rajamise ettevalmistused on viimasel aastal topanud ning sumbunud kogukondade vastuseisu, riigi ebakindluse ja poliitiliste vasturünnakute all.
Planeerimisseadus vajab uut lähenemist
Seega majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanek käimasoleva seadusemuudatusega lihtsustada ka riiklikult oluliste objektide, sh tuuleparkide planeerimist on väga vajalik ja oodatud. On oluline üle vaadata ja tänapäevastada planeeringutele kehtestatud menetlusajad, tagasilükkamise kriteeriumid ning kaasamisnõuded. Nii saame selgema ja läbipaistvama menetluse nii kohalikele omavalitsustele kui ka arendajatele ning teretulnud on need muudatused igal juhul.
Samas pole saladus, et just taastuvenergia lahenduste rajamisele kehtivad kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud on osutunud pikaks ja ebaprognoositavaks teekonnaks ning seetõttu ei ole edenenud tuuleparkide rajamine viimasel aastal pea üheski omavalitsuses. Samal põhjusel ei pruugi olla ka kõige toimivam ministeeriumi pakutud lahendus, millega nähakse ette, et tänased riiklikult olulised objektid paigutatakse seaduse muudatusega üldplaneeringut muutvasse detailplaneeringusse.
Esiteks ei ole enamik omavalitsusi oma üldplaneeringutes käsitlenud energia ja tööstusprojekte piisava detailsusega. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed, kes on planeeringu menetluses otsustajaks, on tunnistanud, et tihtilugu ei omata otsuste tegemiseks piisavalt kogemust ega pädevust energeetika valdkonnas ning seetõttu ei võimalda detailplaneering ka loodetud komistuskive eemaldada.
Lisaks ei ole olulise ruumilise mõjuga ehitised enamasti kohaliku tähtsusega objektid, millest tulenevalt peaks selliste objektide planeerimine toimuma kõrgema taseme planeeringute alusel. Samuti mõjutavad täna protsessi liikumiskiirust üksikud häälekad arvajad, isegi kui neid on vaid käputäis ning nende puutumus rajatisega on kaudne.
Probleemi tuum on sügavam kui planeeringu liigi valik
Täiendav probleem on ka selles, et tihtilugu ületab suuremate arenduste mõju ühe omavalitsuse piiri. Samal ajal, kui otsustuspädevus peab jääb endiselt ühele omavalitsusele. See tähendab, et lisaks kogu vastutusele, jäävad ka kulud ja kohaliku kasu mudelist saadavad tulud vaid ühele omavalitsusele, mis ei ole ju kaugeltki õiglane.
Nii on endiselt reaalne oht, et ka detailplaneeringu menetlusega ei jõuta lõpusirgele. Oluline on objektiivseid argumente arvestades jõuda koos kohalike elanike, omavalitsuste ja arendajatega arusaamale, kas plaanitud tööstust, tuuleparki või olulist ehitist saab rajada ning milliste tulude ja kuludega.
Ühtlasi on täna plaanitavate muudatuste juures ebaselge, millist mahukust peab omavalitsusele esitatav esmane asukohasobivuse analüüs omama – see annab võimaluse planeering algatamata jätta põhjendusel, et „andmeid on vähe“. Ehk siis tuleb seadusesse sisse viia hulk lisatäpsustusi, et see üldse kuidagi reaalsuses toimima panna.
Riigi eesmärke täitvaid tööstus- ja energiaprojekte võiks vedada riik ise
Nende probleemide ennetamiseks võiks üheks valikuvariandiks olla tuuleparkide ja teiste olulise ruumilise mõjuga taastuvenergia võimsuste kavandamine maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu tasemel. See võimaldaks arvestada üleriigilisi energiaeesmärke, kõrgema taseme strateegilistes planeerimisdokumentides kavandatuga, kaaluda erinevaid huve kohalike omavalitsuste üleselt ühises raamistikus ning liikuda projektidega edasi neutraalse osapoole eestvedamisel. Neutraalne osapool peaks olema osapool, kes ratsionaalselt võtab arvesse läbi analüüsitud aspektid planeeringu menetluses kes samal ajal kaasab kohalikke omavalitsusi, taastuvenergia arendajaid ning ministeeriumi kellele jääks planeeringu kehtestamise funktsioon.
Planeeringu vedajaks saaks sel juhul olla näiteks Maa- ja Ruumiamet ning lubade väljastajaks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes teostab juba täna riiklikku järelevalvet side-, raadiosageduste-, meedia-, elektri- ja raudteetaristu üle. Selline lahendus tagaks ka, et olemas on selge vastutaja, ühtne ruumiline lähenemine ja läbimõeldud menetlusprotsess.
Viimane aasta on näidanud, et ilma muutusteta ei ole Eestil võimalik edendada majandust järgmisele tasemele viivaid suuremahulisi projekte. Kui kohalikku poliitilist tahet üleöö juurde ei saa tekitada, siis arengut toetavate seaduse muudatustega saaks edasi liikuda küll. Ettepanek viia taastuvenergiaparkide rajamine maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu tasemele võimaldaks arendustega edasi liikuda riigi kindla juhtimise all ning seda kooskõlas nii kogukondade kui ka arendajate huvidega.